Joonistanud olen ma nii kaua kui ma ennast mäletan, aga ma ei saanud kunagi aru kui keegi ütles mulle, et “vau, sa oled täiega kunstnik!”. Minu jaoks tundus tähendavat kunstnikuks olemist midagi ebamaist: esoteeriline endassetõmbunud loomeinimene, kes kuidagi mõistis paremini maailma tähendust. Või siis keegi, kes õppis kunstiülikoolis, aevastas lõuendile ja müüs selle milku eest maha uhkel kunstioksjonil. Ma joonistasin ükssarvikuid, ponisid ja hundikutsikaid ja ma ei saanud aru mis sellega on kunstiga pistmist.
Kerime mõned (10+..) aastad edasi ja ma sain tätoveerijaks. Järjest rohkem hakkasid inimesed mulle ütlema, et “vau, küll sa oled andekas kunstnik, tahaks ka nii andekas olla nagu sina!” Ma sain aru, et need väited on komplimendid aga ma ei saanud aru lause tähendusest: minumeelest on ka kõik mu kliendid meeletult andekad, kuuldes nende lugusid nende töödest ja hobidest. Kui leidlikud, paindlikud ja loomingulised nad peavad olema, et lahendada probleeme oma ametis. Minu jaoks täiesti mõistmatud oskused, kuulan ja ahhetan ja mõtlen kui andekad nad on. Tundub ainult, et nad ise seda ei mõista.
Järjest rohkem olen hakanud analüüsima, et misasi see kunstnik on siis? EKAs ma õppinud ei ole, kas ma pole siis kunstnik? Osad leiavad ju ka, et tätoveerimine on pelgalt iluteenindus-haru. Tundsin ennast pikalt nagu inim-naha projekteerijana, kes teeb koostööd kliendiga, et see igav valge pind kauniks muuta. Kuni! mul käis peast läbi väike klikk!
Viimase paari aasta jooksul olen ma hakanud otsima ka loomingulist väljundit muudest kohtadest. Proovisin fotograafiat erinevates kontekstides (varjupaiga loomad, portree, fantaasia). Sellest arenes välja huvi stilistika, parukate ja meigi suunas. Sellest arenes huvi välja hakata looma oma illustratsioonidega rõivaid mis aitaks mul paremini ennast väljendada ja laiendaks mu sihtgruppi edasi tattoo-klientide pealt. Ja siis ma sain aru: ma tõesti olen kunstnik! Kunstnik on inimene, kes hingab ja elab loomingulisust, kes tahab luua vormi, kuju ja värvi sinna kuhu vähegi seda pressida annab. Ma tundsin ka ennast “mitte-kunstnikuna” sellepärast, et inimesed tarbivad mu kunsti. Aga see ei ole see! On ju loogiline, et kui ma loon midagi mida ma nii armastan, tahan ma, et ka teised saaksid seda nautida ja minuga suhestuda.
Väheke introverdina, kunst ongi minu suhtlusviis välismaailmaga. Looming on minu fantaasia-unelm, kuhu tahan kaasa tirida kõik kellel vähegi huvi selle vastu. Igaüks saab ja võib olla kunstnik, selle võlu ongi selle nautimine ja soov seda jagada ka teistega.
Mis Sina arvad: mis tähendab kunstnikuks olemine?