Järjekordselt on teema inspireeritud mu tattoo-klientidest, aga minu arust puudutab see kõiki eluvaldkondi ja kõiki inimesi. Antud subjekt tuleb alatihti jutuks ka minu sõprusringkonnas, seetõttu soovin sellest kirjutada oma blogis. Postituse sisu on täielikult avatud aruteluks ja teie enda elu näideteks.
Kliendile tätoveeringut tehes tuleb ikka jutuks, et miks just selline tätoveering, kust on pärit idee või inspiratsioon ja mida arvavad sellest näiteks ema, peika, sugulased või muud sulelised. Just teiste arvamus huvitab mind enim, see annab mulle üldise statistika kas Eesti tattoo-lembus on paremuse poole liikumas või mitte (liigub paremuse poole, tegelt ka!). Tihtipeale vastuseid kuuldes kaasnevad naljakad põhjendused. Küll olen teada saanud, et tattoo tegemine on keha sodimine või keha rikkumine ja igatpidi halb idee. Jah, mida iganes, “same old, same old”. Mind ajab närvi see, kui inimesed leiavad, et tattood on mõttetud, jaburad, lapsikud, keskeakriisi epitsenter või tähelepanuvajaduse rahuldamise jääknähud. Mina kutsun selliste arvamuste kõva häälega väljaütlejaid lapsikuteks, vahvate ja armsate tattoode omanikke aga lapselikeks.
Las ma seletan oma definitsiooni nendele sõnadele: lapsik on see, kui inimene ei mõtle öeldut läbi ja/või ei vastuta oma käitumise eest, aga lapselik (lapsemeelne) on see, kui inimene tahab ja tunneb, et tema elu võiks olla loominguline, põnev ning ta on avatud uutele väljakutsetele. Nagu sõnadki reedavad, esineb neid omadusi just rohkem lastes. Meie, täiskasvanuna, aga saame teha selle valiku, milliseid iseloomujooni me soovime endas arendada. On normaalne leida nii lapsikust kui ka lapselikkust igas täiskasvanus, vahe on aga selles, kuidas me neid omavahel tasakaalustame. Eriti just eestlased tahavad endas meeletult maha suruda lapselikkust ja pinnale tuua kibestunud lapsikust.
See ei puuduta ainult tätoveeringuid vaid kõiki muid eluvaldkondi. Ma ise leian, et mul on rohkesti lapselikkust enda sees: ma joonistan palju (duh), mulle meeldivad värvilised riided ja parukad, ehitan silmapaistvaid kuid ebapraktilisi mootoriga liikureid ja tegelen veel saja hobiga. Väga palju on minult küsitud, miks on vaja selliste asjadega tegeleda, kuna need ju mõttetud ning ebapraktilised tegevused. Pole ei päristöö, ei pärisjuuksed ega praktilised autod. Fantaasia ja loomingulisus on justkui katk millest soovitatakse hoiduda ja meie seest välja juurida.
Vingumine ja teiste kritiseerimine on alati lihtsam kui tuua välja endas see lõbus ja värviline tegelane, kes on ammu maha surutud ja unustatud. Iga inimene võiks leida endale kas hobi või mingisuguse loomingulise väljundi, mille kaudu igapäevast stressi maha laadida. Inimene ei ole disainitud koguaeg rügama ja pidevat pinget taluma. Me vajame oma elus mängu, värve ja naeru.
Mis on Sinu lapselikud tegevused või omadused mida armastad?
Mul on käele tätoveeritud Minnie Hiir :))))) Ma olen 32 (vist), mul on 2 last, lugupeetud töökoht.
Nii äge!! 🙂
Mul on 90% ajast roosad juuksed, jumaldan arvutimänge. Tänu lastele on majas jälle hulgim Legosid, millega me mehega mõlemad meeleldi ehitame, samamoodi oleme mehega kogu aeg ka kinos multikaid vaatamas käinud (juba enne lapsi). Mõlemal on paras annus lapselikkust veel säilinud ja seda toredam on kõigesse nüüd oma lapsi kaasata. See on minu/meie jaoks kogu aeg normaalne olnud, niiet ma polegi seda veel jõudnud enda jaoks lapselikkusena defineerida. 🙂
Eriti super on kui peres on lapsed ja vanemad oskavad ka samu asju nautida nagu nende võsukesed! 🙂 elu on nii kindlasti lõbusam!
Mulle meeldib kiikuda, liugu lasta, tuubiga sõita jm “laste lõbustusi” teha. Miks ma peaksin neid vältima kuigi olen täiskasvanud, kui mulle tegelikult ka meeldib neid asju teha 🙂 Mul ei ole piinlik Ülemiste Keskuse liutorust alla sõita 🙂 Ja kui keegi vaatab sellele viltu, siis on see tema probleem ja tema kibestumus 🙂
Ma arvan, et need on kibestunud selliste tegevuste pärast tahaksid ise ka aga on liiga kriitilised iseenda suhtes 🙂
Minu meelest käib lapselikkuse alla ka vôime vaimustuda, on see siis mingi tegevus, muusika voi sôrmele lendav lepatriinu. Tore, et môned inimesed ei saa kunagi kalapilguga täiskasvanuteks. Go, Liisa!
Jaa, väga hea point! Lihtsatest asjadest vaimustumine on nii tähtis, annab rõõmu elule kuhjaga juurde 🙂
Armastan samuti värvilisi juukseid ja riideid (nt kummiga seelikuid, mida ma nimetan lasteaia seelikuteks), värvin meeleldi värviraamatuid, sest joonistada ma ei oska. Mulle meeldib keksida – keksides liikuda, käed laiali keerutada ja käed lahti jalgrattaga sõita.
Kekslemine on nii vabastav! 😀 mulle ka meeldib! Viskaks ka kukerpalle kui midagi kuskilt ära ei tõmbaks