Kuidas saada tätoveerijaks?

Üheksa tätoveerimis-aasta jooksul olen saanud üksjagu kirju inimestelt, kes soovivad nõu, kuidas saada tätoveerijaks või minu käpa alla õppima asuda. Olen kirjutanud pikalt- individuaalselt igale huvilisele.

Leidsin, et nüüd on aeg kirjutada põhjalik postitus. Pean tunnistama, et olen seda edasi lükanud. Ma hullult tahaksin näha uut generatsiooni andekaid tätoveerijaid, kelle töid vaadates tuleks pisar silma. Samuti olen elevil iga kirja peale, mis huvilised saadavad.

Olen aus ja pean tunnistama, et aeg on toonud kaasa ka pettumusi. Vahel tundub mulle, et filmid ja seriaalid on jätnud mulje, nagu tätoveerimine oleks lihtne. Ma väga tahan motiveerida inimesi, et neist saaks uued ägedad tätoveerijad, ent esmalt sooviksin, et tutvuksite tegelikkusega. Seda läheb tarvis, et õppimisele kulutatud aeg ei läheks raisku.

• Kas soovid saada tätoveerijaks või meeldib sulle idee sellest?

Kat Von D, Miami Ink jmt seriaalid on võib-olla jätnud tätoveerimisest mulje, nagu tätoveerima hakkamisest piisaks, et saavutada õige “minek”. Põnevad kliendid dramaatiliste lugudega, rahavool, sotsiaalelu õitseng, nõudlus tätoveerija loomingu järele jms. Tegelikkus on see, et võtab aastaid aega, enne kui saab tehnika korralikult käppa. Õppida tuleb tundma masinaid, nõelu, värve, tehnikaid, erinevaid nahatüüpe, kehaosi jne.

Kuidas tätoveering paraneb ja miks nad algul nii halvasti paranevad? Pikalt on totaalne segadus, mil sa ei saa üldse aru, mida teed.

Klientide puhul võtab samuti kaua aega, enne kui neil tekib usaldus sinu ja su stiili vastu. Enne seda on palju kliente, kes katsuvad dikteerida iga su joont, mõtlevad sada korda ümber ja viimaks ei ilmu kohale. Või leiavad, et töö hind on liiga kallis ja üritavad seda madalamaks tingida. Ma ei saa rääkida iga tätoveerija eest, ent see oli minu kogemus. Ka paljudega, kellega olen suhelnud, on samamoodi. See võtab aastaid aega.

• Joonista, joonista, joonista.

Üks pettumuse põhjuseid on olnud see, kui huvilise portfoolio ei kannata kriitikat. Või kui portfoolio on üldse puudulik. Olen alati selle poolt, et kõik võivad joonistada ning pole vahet, mis tasemel. Küll aga tuleb arvestada, et vahe tuleb sisse hetkel, mil soovid oma kunsti hakata pakkuma teenusena. Tätoveering jääb ju siiski elu lõpuni nahale.

Minu küsimus on alati järgmine: mida uut suudad sina kunstnikuna pakkuda meie tattoo-skenesse? Neid, kes teevad mustaga lilli ja liblikaid, on terve Eesti täis (pole solvang, neid on ka tarvis). Mida uut suudad sina pakkuda, teistsugust? Kui jääd endale vastuse võlgu, jätka joonistamist. Tänapäeval saab tätoveerida kehale mida iganes, ava oma loome-poorid! Kas see polegi kogu tätoveerimise eesmärk: luua midagi unikaalset ja et inimesed tulevad just sinu juurde, kuna keegi teine seda ei tee?

Selleks, et olla hea kunstis, ei pea sa üldse olema käinud kunstikoolis. Küll aga pead sa suutma ja tahtma joonistada igapäevaselt. Mina joonistasin terve elu lihtsalt endale, sest mulle väga meeldis see tegevusena. Et ma sain ennast väljendada. Digitaalselt hakkasin tihedalt joonistama 14-aastaselt. Tätoveerijaks hakkasin pürgima, mil olin 18. Inimesed arenevad erinevas tempos, ent minu näide annab ehk mingigi idee, kui suur huvi kunsti vastu olema peab.

• Pinguta rohkem, kui sinult oodatakse

Olen mõningate tattoo-õpilaste puhul täheldanud, et oma õpetajat kiputakse nägema pigem nagu bossi ja oodatakse temalt ülesandeid – et kui on tehtud, siis on tehtud. Vabandusi kaldub olema tegudest rohkem. Tegelikult ei ole su õpetaja sulle bossiks, vaid on andnud sulle võimaluse saada selleks, kelleks oled tahtnud. Sina oled see osapool, kes soovib saada tätoveerijaks. Kui soovist jääb puudu, ei tasu ka sellega tegelemine ära.

Turunda end, postita iga päev, vasta tattoo-salongi meilidele, õpi kõrvalt klientidega suhtlemist, küsi küsimusi, veel küsimusi, mõtle kaasa. Mõtle välja näiteks järgmine üritus, mis võiks salongis toimuda, turunda seda üritust, jälgi välismaa tätoveerijaid, proovi end külalisartistiks sebida, käi tattoo-conventionitel jne. On tuhat asja, mida annab teha, et saada iseseisvalt edukaks tätoveerijaks. See pole vaid ühe tattoo-tehnika ära õppimine, vaid turundus, suhtlusoskused, klientide tundmine ja oma sihtgrupi leidmine.

• Väga palju kannatust

Nagu eelnev tekst mõista andis, sul peab olema kannatust. Enamik õpilasi, keda tean on lahkunud kuu-kahe pärast, sest nad on mõistnud, kui raske töö see on. Kui palju võtab aega, enne kui saad sellest ära elada ja et kliendid ei jätaks tulemata viimasel hetkel.

Vali see ainult siis, kui see on tõesti kõige lemmikum asi, mida sa eales tahaksid teha. Siis ei lõpeta sa peale paari nõmedat klienti. Aastate jooksul hakkavad tekkima kliendid, kes su tööd kõrgelt hindavad. Esmalt tuleb leida oma sihtgrupp.

• Areng ei ole kunagi lineaarne

Mis viibki mind järgmise punktini – iga töö ja klient on täiesti unikaalne. Sa õpid absoluutselt igast joonistusest ja tätoveeringust midagi uut. Iga kliendi nahk on erinev, igal kehaosal on nahk erinev ja iga kliendi tattoo paraneb erinevalt.

See on pidev ameerika mäed, kus sulle tundub, et võib-olla hakkab sinust asja saama ja järgmine hetk see kuradi lilla värv lihtsalt ei jää naha sisse. Või pead nuputama, kas tegid kehva tööd, et tattoo nii halvasti paranes või käis klient nädalavahetusel SPA-s ligunemas. Kas verd lappab nii palju sellepärast, et nõela löögipikkus, kiirus või su enda tempo on vale? See tuleb vaid kogemuse, aja ja kannatusega. See on raske, nagu teisedki tööd, mis seotud inimestega. Selle tööga mõjutad sa neid elu lõpuni.

• Kulud

Selle kohta küsitakse ka tihti, et kui palju varustus võib maksma minna? Oleneb, mis stiili tätoveeringuid teed. Coilid võivad olla odavamad kui rootorid, tänapäeva heade rootorite hinnad võivad jääda ca 300-900€ vahele. Individuaalsed värvid maksavad 15-50€ olenevalt ühiku kogusest. Nõelad võivad olla kuskil 10-50€ pakk sõltuvalt nõelast ja tootjast.

Mina kasutan uue-kooli rootorit cartirege-stiilis nõeltega, mis on kõvasti kallimad klassikalistest. Kuna ma teen ka päris suuri töid, on mu nõeltevaliku ampluaa väga lai.

Teen ka megavärvilisi töid ja olen aja jooksul leidnud oma lemmikud, mis peavad mul alati olemas olema. Näiteks 5 erinevat sinist tooni, mis on täiesti asendamatud.

Kui ma alustasin, sain kasutada oma õpetaja asju ning juba veidigi raha teenides hakkasin endale omi juurde ostma. Sedasama olen lasknud teha ka oma õpilastel. Nii saab teada, mida üldse endal tarvis läheb.

Kulude alla kuuluvad ka puhastusvahendid, paberid, kattematerjalid, kiled, kreemid, žiletid, kohv jne. Pluss muidugi üür ja kommunaalid. Taaskord, kulud võivad olla igalühel väga erinevad, olenevalt sellest, kui suures salongis keegi töötab, palju töid nädalas teeb, mis stiiliga, mis värvidega teeb jne. Minu näide annab lihtsalt umbkaudse arusaama.

Nüüd, mil oled asjad läbi mõelnud, tahan sulle öelda, et fantaseeri ja tegutse! Mu postituse eesmärk polnud mitte sind ära hirmutada, vaid pigem julgustada asjadele õige nurga alt lähenema.

Heaks tätoveerijaks saamine pole võimatu, kui püsivus ja järjekindlus teele kaasa võtta. Võid loota ka nõule ja abile, et see sul lihtsamini kulgeks.

Mina ise olen juba väga põnevil, milliseid tegijaid ja stiile võib veel tätoveerimismaastikule lisanduda!