Ma olen 12, kell on üks öösel ja ma vaatan oma äranutetud näoga seda kuradi mata kodutööd, millest ma midagi aru ei saa. Ema istub kõrval, närvis ja väsinud, ohkab ja küsib taaskord: “Kuidas sa küll nii loll oled?” ja ma küsin sedasama küsimust endalt.
Kuidas ma küll nii loll olen?
Miks ma ei saa hakkama nende asjadega, millega kõik teised saavad. Koolis ei saa aru, kodus ei saa aru, kell 1 öösel ei saa ikka aru. Vahet pole, kui palju ma pingutan, ma ju ometi pingutan. Aga kõik pingutused viivad ikka selleni, et kõik mu ümber nimetavad mind lolliks ja laisaks.
“Need on su elu parimad aastad” ja “Naudi noorust täiega, seda enam tagasi ei saa!”
Kui need on mu parimad aastad ja siit läheb veel allamäge, kas ma tahangi elada? Suitsiidsed mõtted olid koos minuga eksisteerinud niikaua, kui ma ennast mäletan, aga nüüd nad said kuju ja vormi. Midagi käega katsutavat.
Ma ju pole siia maailma loodud, ma tunnen ennast nagu musta lambana kõigi vahel. Ma ei saa aru, mis koolis toimub, ma ei saa üldse aru, mis teiste inimeste peades toimub. Mind huvitavad ainult värvid ja muusika: ma näen kunsti kõiges ja mu ainuke huvi on ainult luua. Ja see on millegipärast häbiasi. Sellest asja ei saa, keskendu reaalainetele, seal on tulevik. Aga kuidas ma peaksin nägema tulevikku ainetes, milles mind on tembeldatud lolliks? See maailm ju pole mulle?
Ja kõigele veel otsa, ma saan aru, et ma ei oska suhelda. Ma väljendan ennast teisiti ja ma ei tea, miks. Pidevalt koolide vahetamine ei tee mulle olukorda lihtsamaks. Ma tunnen, nagu ma oleks igakord lõvidega puuri visatud. Arusaamatud on mulle sotsiaalsed hierarhiad ja suhtlusgrupid ning kirjutamata reeglid.
Ma vihkasin tunde, ma vihkasin vahetunde. Ma ei oska seista, istuda, rääkida. Ma tahaks ainult kookonisse tõmmata ja kuskil nurgas joonistada klapid peas, aga seda ma teadsin, et millegipärast see on veider. Ka need riided, mis koolis pidin kandma, ja see kohutav valge valgus, need puidust istmed, mu pinginaaber. Kõike oli liiga kuradi palju. Ja see lärm ja see meeletu info, millest ma aru ei saanud. Iga koolipäev oli võitlus ellujäämise nimel. Sest kui koolis ei käi, siis tulevikku pole. Kuid mul oli pidevalt tunne, et mul polegi tulevikku. Sest kui kool viib tulevikuni, aga ma siin hakkama ei saa, ja need peaksid olema elu parimad aastad, siis mida fakki?
Aastad lähevad edasi, paar koolivahetust veel ja ongi gümnaasium. Mis ime läbi ma sinna jõudsin, seda ma ei tea. Eluisu oli täielikult kadunud. Vaatan kadedalt pealt, kuidas klassikaaslased on välja mõelnud, kuhu ülikooli nad tahavad minna, mis nende karjäärivalikud on. Kui õpetajad mult küsivad ja vastuseks on ikka: “Ma ei tea, kunst vms,” siis on sügavad ohked ja ikka: “Ma ei tea, Liisa, mis sinust küll saab…” ja ei tea minagi. Sest õpetajatele ma ei meeldi, kunagi aru ei saanud, miks, sest ma ju pingutasin. Öeldakse ikka, et kui aru ei saa, siis küsi, aga kui mina küsisin asju, siis sain vastuseks suuri ohkeid ja teravaid pilke. “Sa pead rohkem pingutama,” aga mul pole enam midagi anda. Ma olen andnud oma eluisu koos pingutustega.
Ja 16-aastaselt mulle jõudis ikka täiesti kohale, et ma olen ikka kuradi veider. Vahet pole, kui palju ma pingutan, ma ei samastu ega ühildu kuidagi oma perre, kooli, ühiskonda. Peale selle mul tekkis insomnia ja luupainajad, mis täitsid mu hirme ämbrite kaupa. Sain aru, et on aeg hakata otsima vaimse tervise abi, sest ma olen inimvare, kui sedagi.
Ja sealt hakkaski pihta mu pikk ja piinarikas protsess mu diagnoosini. Kus täna ma saan tähistada, et aasta aega on õige leitud: autism ja ATH. Ja kahjuks mitte tänu psühholoogidele, vaid kuradi TikTokile ja selle neurodivergentsele kommuunile. Vanust 30.
Mul oli täpselt samamoodi, käisin aastaid ühe psühholoogi juures kooliajal, aga kunagi ei nuputanud me välja, et ma autist olen. Siis lõpuks hakkasin tiktokis saama järjest rohkem autistide videoid ja tundsin et samastun nendega kahtlaselt palju. Õppisin neilt märkama endas autismi tunnuseid ja siis oskasin juba paari kuu pärast väga selgelt kirjeldada psühholoogile oma tundeid ja boom! Oligi autism. Üllatus!…?