“Sa ei rääkinud kuni neljanda eluaastani ja pärast seda sa ei jäänud enam üldse vait.” ütleb vanaisa naljatades. Autistide puhul on suhteliselt tavaline, et me hakkame rääkima palju hiljem (hetkel puudub veel teaduslik seletus, miks, aga muster on tugev. Kindlasti tuleb arvestada, et kui laps hakkab hiljem rääkima, ei tähenda see automaatselt, et ta on autist!). Keegi ei pööranud tol ajal minu puhul probleemile tähelepanu ning arvati, et mul pole lihtsalt midagi tarka öelda.
Ja nüüd mul on nii palju tarka öelda, et sõna “yapper” võiks mulle otsaette tätoveerida.
Kui asi piirduks ainult sõnadega… mu väljendamisvajadus purskab igast otsast. Ma olin lapsena teatraalne ja mänglev, elasin suurelt välja oma fantaasiamaailma, tüütasin kõiki, kuidas jõud jaksas, ronisin, hüppasin, joonistasin, laulsin. “Istu nüüd korra maha” ja “aitab küll sulle tänaseks!” olid tüüpilised laused ning järjest rohkem tuli juurde “tüdrukud ei käitu nii”, “ära tüüta teisi”, “istu ilusti”, “selliste riietega nii ei saa” ja “jälle sa oled üleni rokane!”. Pidevalt tuli piiramist ja häbi, piiramist ja häbi, kuni ma enam ei teinud neid asju. Ma panin klapid pähe ja joonistasin. Kogu mu energia ja väga kreisi sisemaailm vajas väljundit, kuid maailm ei tahtnud seda vastu võtta. Ning ma jäin vait. Ma ei rääkinud enam. Mul oli palju öelda, kuid ma pidin seda kõike sissepoole elama. Sest kõik sõnumid, mis ma sain, lõppesid samas virnas:
“Sind on liiga palju.”
Ja ma tegin ennast väiksemaks, kompaktsemaks, meeldivamaks. See on paljude autistide ja ATH-de saatus, eriti naiste. Sest eesmärk on olla teistele meeldiv, et ühiskonnas ellu jääda. Nii sünnivad people-pleaserid (eesti keeles inimesed, kes soovivad teistele meeldida, pole nagu head tõlkevastet?), kes teevad ükskõik mida selleks, et teistel inimestel nende ümber oleks alati hea olla, oma heaolu arvelt. Kokkuvõttes pole kellelgi hea: people-pleaser on õnnetu, sest ta ei saa olla tema ise ja oma vajadusi suhtes täita, ja teine pool kaotab ruttu huvi, sest paistab läbi, et esimene inimene on üpris… võlts.
Ja nii me kaome üksindusse, tehes end veel väiksemaks ja väiksemaks. Kuni me kaome täitsa ära. Ja nii kadusin ka mina ära. Sest selle protsessi kõige suurem probleem on see, et kõik ütlevad, et ole sina ise… aga kui sa pole saanudki leida, kes sa oled, sest sind on maha tehtud ja häbistatud väiksest peale, kes see Mina on? Ja vot seda protsessi alles alustada tugevas täiskasvanu eas on alles katsumus!
Aga! Kui seda katsumust võtta mänguna, proovida meelde tuletada, mis tunne oli lapsena proovida ja avastada uusi asju, kui veel häbi polnud… siis hakkavad põnevad asjad juhtuma! Muidugi kogu sellest häbist lahti öelda, et ei sureks omaenda “cringe” otsa ära, see vajab veel omaette tähelepanu. Muidugi on üksjagu leina, et miks Mina pean ümber õppima mulle õpetatud ebavajalikud tööriistad, mis häbistasid mind, ja teised… saavad lihtsalt elada?? Niipalju ma võin lohutada, et kõigil on omad vaimsed proovikivid, mille otsa nad koperdavad üksjagu elu jooksul. Meie puhul teeb asja keerulisemaks see, et me oleme olnud terve elu ka erivajadustega ning üldiselt meie “people-pleaser’i” ajastu saab läbi siis, kui me oleme totaalselt läbipõlenud… nii et neid palle, mida korraga žongleerida, on liiga kuradi palju!
See rõõm, see eneseavastuse rõõm ja protsess küll… on seda tööd väärt. Sest kui ühe joone otsas on enda ära kaotamine (algul vaimselt ja kahjuks paljudel juhtudel ka lõpuks füüsiliselt) ja teise joone otsas on leida see, kes Sina Ise tegelikult oled… sealt tuleb enesearmastus ja ägedad hobid ja armastavad inimesed ja võimalused. Sest autistidel ja ATH-del on nii palju ägedaid iseloomujooni ja oskusi, mis on meile nii ainulaadsed. Kui autistidel on palju rohkem neuronite vahelisi ühendusi kui allistidel ning ATH-d suudavad inspiratsiooni haarata kasvõi õhust… siis miks me ei tähista neid uskumatult ägedaid erinevusi? Mismõttes mind on liiga palju… ma olen ideede generaator! Probleemide lahendaja! Kunstnikuhing! Emotsioonide vikerkaar! Elu on nagu muusikavideo, kus ma näen helisid, mõistan värve ning saan inspiratsiooni elu tekstuuridest.
Kuigi seda on vahest raske tunnistada, et “liiga palju” pole olemas, siis nüüd jõuab see igati kohale, et tunda ja kogeda maailma nii rohketes värvides on fantastiline! Muidugi on see ka kurnav, kuid ennast karpi pressides… võite mu koos selle kastiga rõdult alla lükata.