Mai kuu on saanud mu ellu uue tähenduse, kuna see on kuu, millal sain kirja oma ametliku autismi ja ATH diagnoosi. See aasta oli selle diagnoosi esimene sünnipäev ning minu jaoks oli seda tähtis tähistada, kuna selle diagnoosiga hakkas pihta mu uus elu: elutee, kus õpin oma vajadusi tundma ja armastama! Terve elu olen saanud meeletut häbistamist selle eest, milline ma olen, nii et nüüd on aeg tagasi võtta, mis kuulub mulle: mu enesehinnang. Aitäh!
Nagu ikka, jagasin ka seda sotsiaalmeedias. Minu jaoks on see suur “unmaskimise” (masking: neuroerilised inimesed õpivad elu jooksul oma vajadusi ja iseloomujooni peitma, et ühiskonda paremini sulanduda. “Unmasking” on selle protsessi ümberõppimine) osa, et saaksin üle oma häbist näidata teistele inimestele, milline ma olen. Tähistada, milline ma olen! Ja inspireerida teisi neuroerilisi inimesi ka ennast omaks võtma. Häbi on kahjuks tihtipeale vaimsete diagnooside alustala ning ma püüan neid poste elust eemale tõrjuda, et ehitada uus vundament, mis tõstab mu elukvaliteeti.
Oma diagnoosi sünnipäeva materjali jagades Instagramis oli rõõm näha palju õnnesoove, lugusid inimeste oma diagnoosi saamisest, oma raskustest ja rõõmudest. Minu jaoks on sotsiaalmeedia tööriist, et tuua inimesi kokku, jagada lugusid ning inspireerida üksteist!
Ja kõikide nende toredate kirjade vahele tuli üks väga veider kirjade laviin täiesti võõralt inimeselt:
Ma saan tihti võõrastelt inimestelt igasuguseid veidraid kirju, mis üritavad mind alla tõmmata. Kiire Google’i otsinguga selgus, et see inimene töötab psühholoogina. Algul olin šokis, kui ebaeetiline see on, et psühholoog otsustab täiesti võõrast inimest ja tema diagnoose mutta tõmmata sotsiaalmeedias. Siis hakkasin naerma, sest üks reaalselt otsustas oma nime alt mulle kirja panna, kritiseerides kogu meie diagnostika ja psühholoogide/psühhiaatrite süsteemi.
Alustame siis aga algusest: autism ja ATH on meeletult aladiagnoositud neurotüübid, mitte häired. Teadaolevalt on need neurotüübid geneetilised, ehk meie ajud on täiesti teistmoodi välja arenenud. See, et neid diagnoose praegu järjest rohkem antakse, on seetõttu, et info nende teemade kohta liigub lõpuks laiemalt. Eriti mis puudutab naiste diagnoose: enamus teadusuuringud tehakse meeste peal. Mis puudutab vaimset tervist, üldist tervist, ravimeid jne. Sest nõue on, et inimkatsed ja uuringud peavad olema inimeste peal tehtud ning meeste peal on katseid lihtsam teha (pole muutlikke hormoone).
Nii on läbi ajaloo jäetud pool populatsioonist välja. Ja kas pole mitte kahtlane, et kui naised hakkavad rääkima oma vajadustest ja vaimsest tervisest, siis nüüd on see “moehaigus”? Kõlab kuidagi tuttav jutt… oota, oota, hüsteeria? Fun fact of the day! Hüsteeriat diagnoositi naistel veel 1980! Kuigi psühhiaatrid ei taha seda sõna enam kasutada, olen saanud sadu kirju naistelt, kus psühhiaatrid ütlevad, et “sa kujutad oma sümptomeid ette ja pole sul häda midagi”. Ja ka mina olen olnud üks nendest naistest.
Kuna pool populatsioonist on järjepidevalt teadusest välja jäetud, siis usuti veel 2000. alguses, et autism ja ATH on poiste “haigused” ning nendest kasvatakse välja, tüdrukutel/naistel polegi neid “häireid”. Diagnostika üks suurimaid vigu siis, kui ma laps olin, ja paljudel juhtudel praegu, on see, et ei võeta arvesse mitte seda, kuidas sümptomid mõjutavad patsienti, vaid hoopis seda, kuidas sümptomid mõjutavad teisi inimesi nende ümber. Ehk kui sa oskad oma sümptomeid hästi peita teiste eest, siis küllap sul polegi midagi viga. Teistel hea, see on kõige tähtsam. Ja tüdrukuid õpetatakse eriti noorelt teiste meele järgi käituma ning kui pole ka teadust, mis pooldaks meie veidraid käitumismustreid… siis huvitav küll, kuidas nüüd ühtäkki kõik need naised tahavad oma diagnoose? Tuleb lausa välja, et autismi ja ATH diagnoos ei eelista üht või teist sugu, lihtsalt teaduse poole pealt on pool populatsioonist välja jäetud (ja veel ka teised nahavärvused ja muud vähemusgrupid veel takkaotsa. Sellest saab terve eraldi postituse).
Enda kogemus: 14 aastat vaimset abi ja psühholoogid ning psühhiaatrid tegelesid ainult mu kroonilise depressiooniga, mis vaatamata nende nõuannetele ainult süvenes. Olen saanud sadu ja sadu kirju sarnaste lugudega naistelt, kes on võidelnud oma vaimse tervisega, pidevalt läbipõledes ning mitte õiget abi saades. Ning lõpuks, me satume läbi sotsiaalmeedia teistsuguse info otsa, avastame, et on olemas erinevad neurotüübid ja isiksushäired, mida vaimse tervise töötajad pole isegi kordagi välja pakkunud!
Enda puhul tean nüüdseks kindlalt, et olen autist + ATH, sest lõpuks sümptomid ja tugi, mida mu psühholoog ja ma ise endale pakun, sobivad mulle. Nii saabki patsient kindlust, et see on nende õige diagnoos: elu läheb lihtsamaks ja loogilisemaks, sest nüüd abi ühtib diagnoosiga. See ei ole okei, et enda kahtluse all olevat diagnoosi teistele inimestele internetis peegeldada, eriti kui väidad olevat selle ala spetsialist.
Seda enam tegi kurvaks selle antud psühholoogi jutt Instagramis. Ma ei reklaami psüühilisi häireid kui tiitleid. See on minu reaalsus, mida pole mulle pakutud terve mu elu. Mulle on jagatud igasuguseid “tiitleid”, mis pole minu võimuses: loll, laisk, kasutu, liiga aeglane, tüütu, vali, liiga palju jne. Autismi ja ATH diagnoos on vastused, mis lõpuks kinnitasid, et ma olen vaimse puudega ja erivajadustega. Kas ratastoolis ja liikumispuudega inimene reklaamib ka oma tiitlit, kui ta jagab pilte endast sotsiaalmeedias ja räägib oma elust, nii nagu see on? Argi-suutmissurvet saan ma niigi iga nurga pealt, igapäevaselt. Ekstreemselt kurb on, kui see tuleb spetsialistidelt, kelle poole me pöördume abi saamiseks.
Mis puudutab seda spetsiifilist kodanikku, siis ma kirjutasin firmasse, kus ta töötab, ning sealt tuli vastus, et nad tegelevad selle olukorraga. Mis ja kuidas, sellele nad ei olnud nõus vastama. Mind küll kutsuti kohapeale rääkima, aga ma olen aus, mul pole energiat selle jaoks. Lootus siis jääb, et nad tegelikult ka võtavad seda väga tõsiselt ning koolitavad oma töötajaid edaspidi paremini.
Ja mis puudutab mu lugejaid, palun tähistage sajaga oma diagnoose! Palun õppige oma vajaduste kohta ning te olete väärt oma vajaduste täitmist ka oma headel päevadel, et saaksite ehitada seda vundamenti ja keskkonda, mis toetab teie elu halbadel ja rasketel päevadel. Häbi meie diagnooside ümber on nii sügav, aga ma olen siin, et öelda Sulle: sa oled väärt toetavat elu ja toetavat keskkonda!
Kirjuta ka kommentaaridesse, mis suutmissurvet oled saanud Sina vaimse tervise töötajatelt?