Ma olen seda blogipostitust ainult edasi lükanud, aga nagu ühele ATH-le ikka kohane, päev enne mu esimest soolo galeriinäitust tulevad ideed lainetena pea kohal kokku, ja ma luban – sellel jutul on seos kõige muuga! (Juhei, Liisa megapikad laused…)
Kuskil juuli keskel andis Victoria mulle täieliku kinnituse, et me teeme selle näituse tema galeriis ära (Victoria Olt galerii). Kuigi elevus oli läbi kosmose (ja nüüd veel kõrgemal??), siis esimene küsimus, mille ma endale esitasin, oli ikka: kuidas ma suudan sellise lühikese tähtajaga luua korraliku rutiini ja samal ajal vältida läbipõlemist ning liiga suurt närvilisust. Mul on komme vurr nii käima tõmmata, et see tiireldes aina hoogu juurde võtab. Seekord ei tahtnud ma seda viga korrata. Näituse enda teema on ju oma sisemise lapse vajaduste täitmine ja minu sisemine laps tahab asju rahulikult võtta. Et oleks lõbus. Et vaataksin kõiki oma töid läbi uudishimu ja loomingulisuse, mitte stressi. Kui ma lähen *flight-or-fight* seisundisse, teeb mu loome *klõps* ja siis tahaks kogu ülejäänud aja veeta teki all koopas. Selleks meil aga aega polnud, seega tuli teha korralik plaan, et mu närvikava terveks jääks. Ja plaan mul tuli!
Kuigi ma olen suutnud oma elu disainida nii, et enamus tegevusi mu töö ümber on toredad, siis kõige suurem probleem on ikkagi ülesannete alustamine. Eriti raske on ühest ülesandest teisele üleminek. Kui oled ära söönud, peaks ju koristama, siis kunstitarbed valmis panema, avastad, et põrand on tegelikult must ja koerale on ravimid andmata jäänud, ja siis tekib tunne, et ei jõuagi maalimiseni. Pigem tahaks kottoolis istuda ja doom-scrollida TikToki. Minu trikk hetkel (rõhutan sõna *hetkel*, sest ATH-lised peavad pidevalt oma süsteeme ja trikke muutma, et põnev oleks) on YouTube’ist parfüümiarvustuste kuulamine! See on piisavalt armas ja tore kuulamine, annab dopamiini, aga ei nõua palju süvenemist. Mõned kuulavad mõrvapodcaste – igalühel oma. Kuna lihtsalt istuda ja kuulata on igav, hakkavad mu käed iseenesest tööle. See tekitab ajule tunde, nagu keegi oleks minuga koos ruumis (*body doubling*) ja siis ma saan oma asjad tehtud. Nii hakkab ka inspiratsioon vaikselt voolama ja juba käed kihelevad, et lõuend seina panna ja tööle hakata. Kui ma juba maalin, siis ei saa mind enam niisama kergesti peatada!
Ma räägin ka klientidele, et kui enda häbistamine toimiks, oleks see ammu toiminud. Peab oma dopamiinipuuduses aju trikitama väikeste dopamiinitegevustega ja uudishimuga, et päev käima saada. See ei tähenda, et ma suutsin iga päev non-stop maalida. Ei, ei. Mul on ära jaotatud inspiratsiooni otsimise päevad, visandamise päevad, lõuendi ettevalmistamise päevad, kavandi loomise päevad jne. Et üks maal sünniks ilma stressita, on vaja aega. Lasta autistil rahulikult pikalt analüüsida ja töötada ning ATH-l sabast kinni haarata. Ja muidugi on vaja palju hetki, kus aju saab siiralt välja lülitada. Õhtuti lõpetab aju ketramise kas metsas tsikliga sõites või *Gossip Girli* vaadates koerakuhja alt.
Tihti küsitakse, kust mul tuleb inspiratsioon. Inspiratsioon tuleb sealt, kust ta ise tahab tulla. Inspiratsioonile ei meeldi, kui teda otsitakse – siis tal hakkab piinlik ja ta läheb peitu. Talle meeldib ise minu juurde tulla. Ilma stressi ja pingeta. Olen aru saanud, kui tähtis on minu jaoks kogukonna loomine ja ürituste korraldamine. Neurospicy Hub, mis loodi pea aasta tagasi, on olnud põhiline inspiratsiooniallikas: kui panna kokku trobikond neuroerilisi inimesi ja anda neile kätte kunstitarbed, siis need ideed ja aura lihtsalt joovastavad mu kodu ning mu sisemine laps õpib paremini oma vajadusi tundma. Õpib mõistma, et on täiesti okei olla selline omamoodi veidrik oma miljoni ideega. Ja siis hüppab inspiratsioon lihtsalt sülle!
Mul on nii hea meel, et see viimane aasta ja need viimased kuud on toonud minust välja terve “Musta lamba” seeria. Seeria, mis sündis tänu neuroerilisele kogukonnale minu ümber ning tänu sellele, et ma need kuradi diagnoosid lõpuks sain!
Kohtume juba homme (reedel) Victoria Olt galeriis kell 18:00!