Minu anne on see, et ma olen kiire, spontaanne, loominguline ja perfektsionism on minust suht.. kauge sõna. Mul on alati olnud raskusi aru saada, miks seda nii räigelt vaja on. See ju ainult pärsib loomet. Kuni ma sain aru, et mul on üks perfeksionismi sein: blogi kirjutamine. Kuna mind on terve elu lolliks tembeldatud, siis alateadlikult hakkasin ma blogi suunama järjest rohkem, et see peab megakorrektne olema.

Mul on laviin drafte notes-appis faktidest ja ajaloost ja probleemsetest teemades vaimse tervise ja neuroerilisuses ümber meie ühiskonnas, ajaloos ja poliitikas. Ning ma pole suutnud ennast “kätte võtta”, et maha istuda ja kirjutama hakata. Sest mul on ikka see suur häbi raskusega jala küljes, mis ütleb et ma olen liiga loll nendel teemadel kirjutamaks. Fakt on, loll ma ei ole: ma olen elav entsüklopeedia faktidest ja kõik mu lähedased on pidevalt hämmeldunud kuidas ma suudan neid välja tulistada kontrollimatult.. kuid probleem on selles, et ma pole olnud kunagi võimeline neid korrektselt kirja panema ning see pole kuidagi seotud sellega et ma olen loll.. vaid et ma olen puudega. 

Ning see inspireeriski seda blogipostitust ja ka edaspidiseid: ma ei tohigi pikalt plaanida mida ma kirjutan, vaid kirjutangi nii nagu “pastakast” tuleb, sest see on mu anne. Võibolla veidi on inspireerinud ka mu comfort-show “Gossip girl” kus ka sealne kirjutamine on kiire ja dramaatiline. Kuigi minu eesmärk pole saada nr1 kõmutüdrukuks siis nichi saab ikka võtta: kirjuta oma elust nii nagu see on ning poogi oma vaimse tervise Enekest sinna vahele. Sest sihtgrupp olen ikkagi mineviku mina: kuidas ma oleksin tahtnud infot kätte saada neuroerilistel teemadel?

Mul on tekkind väike nali sellega, kui uued tutvused on mult küsinud “aga kuidas sul siis autismi ja ATH jooned väljenduvad, sa ei näe küll välja nagu üks..” millepeale ma tahaks saata terve PDF faili selle teema kohta. Aga veel parem: mul on blogi! Kui ma hakkaks siia välja kirjutama kõiki oma sümptomeid, siis ma sellegipoolest arvan, et siit tuleks üks korralik raamat. Kuid ma sain inspiratsiooni, et kirjutada enda sümptomitest, mille osas ma ei arvanud eales, et see tähendab, et mul autism ja ATH on. Ja ehk see list annab ka inspiratsiooni teistele neuroerilistele ja ka inimestele, kes on siiralt huvitatud nendest teemadest.

Kindlasti peab lugeja aru saama sellest, et mõlema diagnoosi puhul on see spektrum sellesosas, et inimeste sümptomid on väga erinevad. Pole olemas mitte ühtegi samasugust autisti ega ATHd. Meie kogemused ja aju areng elu jooksul määrab mis lohutab meid, mis on traumeerind meid ning mis annab dopamiini. 

Niiet teretulemast mu listi, mis ma arvasin pole kuidagi mu diagnoosidega seotud (aga lol, on!)

1. “Sa ju hoiad silmsidet.”

Jaa. arvasin ka mina et ma ei saa autist olla sest ma suhtlen hästi, vahin agressiivselt silma ning olen väga teadlik kuidas mu kehakeel välja näeb. Miks? Sest ma olen seda kõike manuaalselt õppinud! Tuleb välja et teised ei loe raamatuid ja ei käi koolitustel kuidas suhelda normaalselt. Ja muidugi pole terve elu häbistatud selle eest, et see kuidas ma suhtlen teistega, on megalt ebaviisakas.

Niiet neuroerilised õpivad manuaalselt, jättes oma vajadused kõrvale, et meeldida teistele. See on meie närvisüsteemile meeletult kurnav ning tänu sellele, paljud neuroerilised eelistavad olla enesesse-tõmbunud. Nii olin ka mina enamus elust. Kuni oma diagnoosini. Muidugi silmsidet ma hoian ikka väga agressiivselt, seda ma enam endast välja ei saa, sest mulle öeldi lapsena pidevalt “kui sa ei vaata silma, siis see tähendab, et sa valetad” niiet nüüd ma vaatan su hingest läbi, et sa saaksid aru, et ma räägin tõtt. Haige komme tegelt, aga ei saa lahti enam. Oh well!

2. “Kas sulle meeldivad rongid?”

Filmides on nii kõva stereotüüp välja kujunenud introvertsest valgest mehest, kes ei oska rääkida ja kes on rongidest vaimustuses. Niiet jep, see ei saanud olla mina. Tuleb välja, et selle nimi on erihuvi ning see võib olla üksssskõik mis teema. Jackpot, sa ei saa seda ise valida, see on kingitus su aju poolt niiet iseasi kas see on kapitalistlikult kasumlik või ei.. aitab määrata ka su puudetaset. Lucky me! Mul on kunst ja psühholoogia (mis minu ajus võrdub sama asi) ja tuleb välja, et ma olen võimeline ka arveid maksma nende annetega. Juhei!  Mis rongidesse puutub.. siis jaa, stereotüüp on ikka siin: see on ainuke ühistransport millega ma olen nõus vabatahtlikult sõitma. 

3. “Sa saad ju oma eluga hakkama.”

Mul pole midagi selle vastu kui inimesed küsivad autismi ja ATH kohta siiralt kuid see lause on veits trigger. Ma ei oska sellele küsimusele vastata ilma et ma ei paljastaks terve oma digiloo ja kõige võikamad momendid oma elust. Inimese võime adapteerida maailmas, selleks et ellu jääda, on uskumatu. Kuid mille arvelt? Sellel on lagi ja kui aju selleni jõuab, ilma et teda aidatakse, järgneb sellele suitsiidsus. Kas see hakkama saamine on väärt seda tulemust? Kindlasti mitte. Kuid inimesed kes pole oma elus kunagi selle laeni jõudnud, on meeletult raske seda mõista.

Minu lagi tuli ette juba lapsena, sest mu vajadusi ei suudetud täita. Nüüd, kui ma sain oma diagnoosid, olen ma leidnud paljud tööriistad millega saan ennast aidata kuid üks nendest kõige tähtsam on kommuun. Teiste inimeste abi. Ühiskond on meile sundind peale hüperindividualismi, kuid see ei toida ühtegi inimest, ammugi mitte puudega inimesi. “Mis ei tapa teeb tugevaks” on kõige arusaamatum lause mis on välja mõeldud. Mis ei tapa, teeb nõrgaks. Inimestele annab tugevuse teiste abi, mõistmine ja kommuun. See on traumaravi alustala. 

4. “Istud paigal küll.”

Nagu ATH kirjas on, aktiivsus ja tähelepanu häire, siis ma ei tundnud kunagi, et ma olen see. Ma suudan 7 tundi järjest joonistada ühe koha peal, see pole küll minu probleem. See on juba valesti suunav info diagnoosi osas, sest reaalsus on, et see on dopamiini defitsiit! Ma saan oma dopamiini 7h joonistades ja elades oma fantaasia maailmas! Ja see on ka põhjus, miks enamus naised saavad oma diagnoosi nii hilja, siis kui nad on lootusetult läbi põlend (yes, the call comes from inside the house) sest me ei tunne, et aktiivsus ja tähelepanu häire kuidagi kõnetaks meid!

Jah, ma surin koolipingis, jäin magama, ei suutnud keskenduda, ei saanud millestki midagi aru aga see on sellepärast, et see info oli kas liiga raske (düskalkuulia: arvutusvilumuste häire) või lihtsalt nii igav. Ja valgus oli kohutav, ja riided ebamugavavad ja ma pole hommikuinimene, halloo? Aga anna mulle raamat egiptuse ajaloost, dinosaurustest või tulnukatest ja ma olen faktide torpeedo nädalateks. Ja siis täiskasvanud ei saagi aru et laps pole loll, ta on lihtsalt laisk. Ei, ta on ATH ja vajab abi! Ja muidugi on neid ATHsid ja autiste, kellel oli just koolis megalihtne, nagu ei pidanudki õppima ja lõpuks kui gümnaasiumisse jõuavad ja “päriselt” õppima peavad hakkama, siis nad ühtäkki kukuvad välja. Sest lihtne dopamiin sai selleks ajaks otsa ning see saatus järgib neid ka karjäärides: kõik tööd tunduvad igavad ning nad ei saa aru, kuhu see andekas laps ühtäkki kadus. 

5. “Mis ülitundlikus?”

Tundlikus, empaatia ja lai emotsioonide spekter on nii häbistatud ühiskondlikul tasemel, et ma isegi ei arvestanud seda oma diagnoosi osaks. Sest häbi selle ümber oli nii suur. Aastaid terapeute ja kognitiiv-käitumisteraapiat andsid mulle pidevalt teada, et mu emotsionaalsusega peab ikka midagi ette võtma ja see et mind häirib kogu maailma ebaõiglus, ei ole tegelt päris normaalne. Pärast diagnooside saamist saangi aru, et lai emotsionaalne tundlikus on õnn ja õnnistus. Samamoodi nagu ka inimestel kellel on väike emotsionaalne tunnetus. Sest seda mitmekülgsust on vaja.

Pidevalt üritatakse selgitada, et loogika on emotsioonide vastand: et emotsioone saab lahendada loogikaga. Mis on täiesti vale arusaam ning hävituslik idee. Emotsioonid ja loogika on erinevad tööriistad. Nagu saag ja haamer. Sa ei kasuta haamrit seal kus saagi on vaja. Emotsioonidele vastatakse empaatiaga ja loogikale lahendustega. Kuid meie ühiskonnas õpetatakse vaid haamrit kasutama. Nii häbistame saagi, kuigi see on täpselt sama vajalik kui teised tööriistad. Tundlikus toob siia maailma loomet, kommuuni ja armastust. Ma tean, et see jutt kõlab mõnele lugejale jube läila aga need on inimese baasvajadused. Kapitalism, hüper-individualism ja rõhk kiirele tootlikusele surub need vajadused kaadrist välja ja häbistab neid, kellel loomult on antud tundlikust väga palju. 

Need on mõned aktuaalsemad punktid mis hetkel meelde tulid, kuid sellel teemal saaksin ma lõputult jätkata. Mul on olnud üliheameel kohtuda inimestega, kes on kuulanud mu podcastide külastusi: “(Mure)vabaks” ja “Veits Sassis” ning saada tagasisidet kuidas ma jagasin infot aspektidest mille peale nad ei tulnud ning mis reaalselt aitasid neil õige suuna leidmisega. Ja muidugi meeletu tagasiside mu “Musta lamba” näituselt. Kuulsin galerii töötajatelt, et paljud lapsed tõid oma vanemad näitust vaatama. See ravib midagi mu hinges: kunst toob kokku erinevad generatsioonid, et leida ühist mõistmist. See annab megalt inspiratsiooni jätkata nendel teemadel rääkimist ning kunsti loomist. Aitäh!