Johhaidiii, kui kirju aasta! 2024 hakkas nii mega masendavalt, et ma ei teadnud, mis endaga peale hakata. Või noh, kuidagi pärast pandeemia algust polnud ma ennast kuidagi reele tagasi saanud. Üleüldse oli tunne, et terve maailm läks pärast pandeemiat täiesti reelt maha ja kaugeneb järjest rohkem nendest rööbastest tundmatusse udusse. See aasta tundus mu peas täielik pingpongilaud – kas maailm on süüdi või mina olen süüdi, et nii sitt on olla? Tegelikult on see vist terve elu nii olnud, aga ATH-mälu mäletab vaid viimast…

Igatahes oli mul tunne, et ma pean proovima palju uusi asju: katsetama, kuhu oma loomega tahan minna ja missuguseid inimesi ma enda ümber tahan. Üks suur eesmärk oli lõpuks maalimissuund tõsiselt ette võtta. Jah, olen terve elu illustreerinud ja maalinud, aga nüüd mul oli millestki rääkida: oma diagnoosimise loost, traumadest, sisemisest lapsest. Selleks, et leida endasuguseid, tuleb jagada ennast ja oma lugu. Jah, see on megahirmus – nii aasta alguses kui ka siiamaani. Niisiis tuli esimene näitus “Mugavustsoon” tuttava Airbnb korterites, Telliskivi 26.

 

Mul oli tunne, et ma olin ennast terve elu mugavustsoonist välja surunud, mis on paljudele neuroerilistele äratuntav teema, ja tahtsin midagi nii suurt ja hirmsat teha… enda jaoks mugavalt. Ja ka külalistele mugavalt, sest mu sihtgrupp on ju teised neuroerilised. See oli nii kift: mugavas, avaras korteris, nagu oleks näituse teinud enda kodus. Samuti inspireeris see inimesi nägema värvilist kunsti seintel, mis on paljudele eestlastele veidi tabuteema.

Ja siis sain hoo sisse. Mõtlesin, et okei, prooviks veel oma kunsti erinevatesse kohtadesse saada – mis siis, kui lausa galeriisse? Ma ei jõudnud oma ideed kõva häälega välja öeldagi, kui sain kutse teha oma esimene isiknäitus Victoria Olt galeriis. Siis tuli minust üle mingi uskumatu loominguline vägi ja valmis “Musta Lamba” seeria, mis peegeldas mu sisemist last, kes on oma diagnoosimata elu tõttu tundnud, et ma pole siia kunagi sobitunud.

 

Jagasin väga siiralt oma lapsepõlve – raskusi, rõõme ja avastusi – ning mul oli väga hea meel, kui palju positiivset tagasisidet see sai. Kuidas lapsed tõid oma vanemaid näitusele ja kui paljude ägedate inimestega ma tuttavaks sain! Sellest tuli üksjagu meediatralli: raadioid, podcaste, telekat, ajakirju… Ma olen äraütlemata edev inimene, ja kuidagi megakift on saada tähelepanu millegi eest, mis sulle siiralt korda läheb: meie kirju neuroeriline kommuun Eestis. Elagu, et me saame tähelepanu!

Mis viib Neurospicy Hub sündmusteni. Need küll hakkasid pihta juba 2023. aasta sügisel, nii et juba üle aasta, aga nüüd saan julgelt välja öelda, kuidas ma olin enne esimesi Neurospicy sündmusi täielikus meltdown’is. Ma mõtlesin, et mis loll kutsub hunniku võõraid endale koju?? Kuigi ma olen väga hea suhtleja, on mul meeletu hirm uute asjade ees. Just do it scared on mu moto, ja nii ma nutan ja teen. Lõpuks olen õnnelik, et vahi, kui äge asi tuli!

Kes veel ei tea, siis Neurospicy Hub on neuroerilistele suunatud sündmus, mida korraldan enda juures: neuroerilised tulevad kokku, teevad kunsti (või mis iganes looming neil käsil on) ning saame rääkida ja arutada vabalt neuroerilistel teemadel. Kõigil on alguses hirmus liituda, aga kõik on õnnelikud olnud, et nad on liitunud!

 

Siis pakkusid mõned välja, et võiks teha neuroerilistele ka Discordi. Võtsin hoogu umbes kaks kuud, sest see tundus jälle maailma kõige hirmsam asi. Ma polnud 1) kunagi Discordi kasutanud ja 2) äkki tulevad mingid nõmedad inimesed kokku ja ma ei halda seda ära. Aga nagu ikka, uudishimu sai must jagu, Discord sai tehtud ja nüüd, mitmeid kuid hiljem, on sinna tekkinud kõige kiftim kogukond! Järjekordselt: nutsin ja tegin, ja kokku tuli üks äge supp! Seal on mitmeid teemasid, igapäevaselt jutt käib, ja inimesed inspireerivad üksteist ringiratast. Võit!

Tegelesin ka nõustamisega vahepeal. Tundsin, et mul on see infopagas nii suur, ning mõned inimesed väga soovisid. Oma terapeudilt sain ka rohelise tule. 12 aastat tätoveerimist ja sellega koos ka nõustamiskogemust ning empaatiat lademetes. Lisaks olen psühholoogiat õppinud ja lugenud raamatuid, artikleid, teadusuuringuid… Olen nagu lõputu ENEke. Igatahes, nõustatud sai, kliendid jäid rahule, aga lõpuks tundsin, et see triivib mind kuidagi eemale sellest, mis on mu päris eesmärk.

Mulle on alati meeldinud järgida oma uudishimu ja asju ära proovida, sest siis saan kinnituse, kas liigun õiges suunas või ei. Või see proovimine lükkab mind hoopis uude suunda. Nõustamine viis mind selleni, et vaimse tervise teemad on mulle väga tähtsad ja hingelähedased, aga põhieesmärk on ikka kunst. Võin rääkida igasugustel teemadel väga palju, aga lõpuks on eesmärk alati üks: kunsti luua.

Kõik erinevad kunstiprojektid, intervjuud, sündmused ja kliendid on nüüdseks andnud mulle kindla suuna, kuhu soovin edasi liikuda aastal 2025:

Pakkuda lootust.

 

Tahan pakkuda lootust diagnoosimise protsessi keerukuses, igapäevaraskustes, lõpututes maailma sõdades, inflatsioonis, leinas. Minust ei ole õpetajat, kuid ma olen see, kes toob inimesi kokku, kes jagavad omavahel ideid, raskusi ja äratundmisrõõmu. Näen inimestes värve, oskusi ja potentsiaali, mida nad ise ei ole varem märganud. Mul on ainult rõõm aidata need esile tuua läbi oma kunsti ja ideede.

Olen hakanud maalima uut seeriat “Alter ego,” kus peegeldan oma pubekaeas loodud tegelast – kujumuutvat koera, kes kaitseb mind ja loob mulle fantaasiamaailma, kus tunnen ennast turvaliselt. Olen seda koera elu jooksul palju joonistanud ja ma ei teadnud miks. Nüüd sain aru: kui mul on stress ja tunne, et maailm kukub mu peale kokku, siis ta tuleb välja. Et mind kaitsta ja luua fantaasia, mis aitab mul elada.

Seda seeriat maalides on mu stiil muutunud pehmemaks, rahulikumaks, malbemaks. Pilved, rabad, vikerkaared – mälestused, kus olen tundnud, et aeg seisab ja maailm on kaunis. Seda seeriat maalides ja tagasi mõeldes eelmise aasta katsetustele ja muutustele olen leidnud hetkel oma rolli, mida tahan maailmale pakkuda. Kui mina taasärkan oma pidevast suitsiidusest ja lõpututest meltdownidest, siis suudad ka seda Sina. Ütleme seda kui ühest suust: mul ei ole raskusi depressiooniga, depressioonil on raskusi minuga!

Mu vanaisa, kes lahkus detsembris, rõhutas pidevalt, kui tähtis on kommuun ja hoida inimesi enda ümber. Minu, kui kunstniku, töö on ühendada inimesi ja anda lootust.

Luua värve siia lõputusse halli!