Diagnoosi sünnipäev ja kuidas puuded puudutavad meid kõiki (sõna otseses mõttes)

Eile oli üks tähtis päev! Hommikut alustasin mõnusa päikselise jalutuskäiguga Waffliga metsa ja parkide vahel ning mõtlesin kui tänulik ma olen: tänulik selle eest, et saan juba tähistada teist aastat diagnoosi saamise sünnipäeva! Nimelt on 2 aastat möödas mu ametliku autismi ja ATH diagnoosi saamisest ja lihtsalt nii palju on muutunud mu elus tänu sellele. Nii vaimselt kui ka kõik mind ümbritsev. Milline privileeg on eksisteerida ning tundma õppida ennast ning saada õiged tööriistad kõigeks selleks!

Mis siis ennekõike muutunud on?

•  Ma ei tunne enam häbi sellepärast kui palju ma puhkama pean. Jah, ATH muidugi tahaks rohkem asju teha aga ma enam ei tunne häbi sellepärast kui ma ennast läbi sossutan. 3 päeva kottpimedas voodis veeta ja oma lemmik-seriaale vaadata, pole probleemi. Maailm tiirleb ikka edasi. To-do listid ei saa kunagi otsa ning ei jookse eest ära. Aeglasem elutempo rahustab närve ning toob õnne õuele.

• Ma olen disaininud oma elu ja kodu nii,et see vastab mu vajadustele. Mitte vastupidi. Terve elu ma olen üritanud vormida ennast teiste nõudmiste järgi aga see on hävituslik enda lõhkumine. Minu elu, minu disain, minu reeglid, minu vajadused. Ma koristan ja loon kodus süsteeme nii, et mul oleks igapäevaselt lihtsam elada: mitte et mul oleks kodu veel ekstra lisakohustus.

• Ma ei “people-please’i” enam. (people-pleasing: pidevalt teiste inimeste vajaduste järgi käitumine). Ma olen selle väljendi ümber nimetanud enda jaoks: enese hülgamine. Enese-hülgamine oli ellujäämis-tööriist lapsena ning see täitis vajalikud eesmärgid. Täiskasvanuna enam seda vaja ei lähe, sest see viib läbipõlemiseni ning väga kehvade inimsuheteni. Ma olen aru saanud, et mida rohkem ma õppin ennast tundma, seda rohkem ma mõistan oma vajadusi ja tänu sellele saan ka väljendada seda teistele. Ning siis tekivad ümber inimesed kes austavad mind sellisena nagu ma olen. Ning tekivad head suhted! Elu lill!

Ja siiamaani paljud inimesed ei mõista, et miks neid diagnoose vaja on, et need on ju lihtsalt sildid ja need võivad piirata. Mkm, vastupidi: diagnoos ei ole silt, vaid kohver õigete tööriistadega. 

Kui su silmanägemine kehveneb, kas sa ei lähe ka arstile, kartes et ta piirab veelrohkem su nägemist? Vastupidi, sa saad diagnoosi kas presbüoopia või müoopia ning sulle kirjutakase pluss või miinus prillid. Sa just said tööriista prillide kujul ning su elukvaliteet läks ühtäkki palju paremaks. Prillid ei piira: need on tööriistad. Sama on ka autismi ja ATH (ja isiksushäirete) diagnoosimisega. Ühtäkki sa saad hunniku vahendeid kuidas oma elukvaliteeti parandada.

 Mind teeb eriti õnnetuks kui ma kuulen, et vanemad ei taha aidata oma lapsi õige diagnoosi saamisega, kartes et see piirab nende võimalusi. Vastupidi, sa ju piirad oma lapse võimalusi kui sa ei anna talle prille kehva silmanägemisega. Ta ei hakka mittekuidagi paremini nägema kui ta pingutab rohkem. Ja sama on ka erinevate neurotüüpidega: mida rohkem õigeid tööriistu laps saab, seda traumavabamalt ta areneb ning kasvab ka tervislik enesehinnang ning oskused. 

Ma saan samas väga hästi aru kust need hirmud tulevad: “armas” Nõukogude Liit tegi kõik selle nimel, et füüsiliste ja vaimsete puuetega inimesed oleksid pildilt kadunud. Nad väitsid järjepidevalt, et neil puuetega inimesi pole aga reaalsus oli kole: puuetega inimesed kas peideti kodudes, eri-asutustes või lihtsalt… “elimineeriti”. 

Paljude puuete olemasolul lisati kodanikule märge mis tegi keeruliseks töö saamise ja tähtsate rollide esindamise. Kui nõukogude liit kokku kukkus siis hirm jäi alles, kuigi enam selliste õudustega ei tegeletud. Kuulujutud et “hullumajast” enam välja ei saa kui sinna sisse kirjutatakse, tööd on raskem leida sest mingi “salamärge” võib ikka külge jääda ja muud põnevat jäi ikka ühiskonda hõljuma. Aga miski selle jutu juures pole enam tõsti, just vastupidi: järjest rohkem on riigi tasemel aru saadud, kui tähtis on puuete toetus, vaimse tervise toetus ning uued süsteemid. 

Need inimesed, kes siiamaani ütlevad et ahh mis jama see on, vanasti ei olnud mingeid vaimseid probleeme.. oli ja kuidas veel. Selle lahendus oli krooniline alkoholism ja häbistamine. Ja teine suur asi mis on muutunud: teadusuuringud! Naisi ei diagnoositud varem, sest naisi ei uuritud! Alates 2019 hakati naisi ka rohkem uurima autismi ja ATH osas aga siiani üle 95% teadusuuringute on tehtud valgete meeste peal. Väga raske on saada diagnoosi millest inimesed lihtsalt midagi ei tea. See ei ole “moehaigus” vaid lõpuks info liigub! Mis on fantastiline!

Puuetega inimeste järjest rohkem pildis olemine näitab tervet ja arenevat ühiskonda. Ja need inimesed kes kardavad, et puuetega inimesed “võtavad kõik ära” teistelt.. jällegi, täiesti vastupidi: kõik arengud mis on tehtud erivajadustega inimestele on kasuks tulnud ka “tavalistele” inimestele. Liftid, eskalaatorid, loogilised majaplaanid, toidu kojutellimine, dokumentide digiallkirjastamine (ilma et peaksid üldse kodust lahkuma) on puuetega inimestele hädavajalikud ja ekstra toredad mugavused ülejäänud ühiskonnale. 

Ning ma pean väga rõhutama fakti, et puuetega inimesed on üks vähemusgrupp, mille osaliseks sa võid saada iga hetk. Ja suure tõenäosusega kõik kodanikud varem või hiljem (sorri, vananemine ootab meid kõiki). Et seda enam mind üllatavad inimesed, kes on selle vastu, et teha maailm puudesõbralikumaks. Puudesõbralik maailm teeb kõigi elu ilusamaks!