Üks päev sa lihtsalt ärkad üles ja sul on täiesti kopp ees ohvrirollis olemisest.
Mul on see elu jooksul üksjagu üles-alla käinud – suur kukkumine tuli pärast minu autismi ja ATH diagnoosi saamist. See on lihtsalt osa protsessist. Minu jaoks täpselt sama, mis leinaprotsess: eitamine, viha, tingimine, depressioon ja leppimine. Pärast kahte aastat tunnen, et olen selle viimase faasi lõppu jõudnud. See ei tähenda absoluutselt, et ma vahest ei koperdaks tagasi eelmistesse, aga midagi on kindlasti muutunud – ma olen võtnud ohjad enda kätte.
Midagi pole muidugi muutunud faktis, et mul on ajupuue. Ma ei saa elus hakkama igasuguste asjadega, mis teistele on lihtsad tegevused, aga olen aru saanud, et see ei ole minu asi. Kui ma ei saa hakkama, siis aitavadki need, kellele see on lihtne. Selleks meid nii erinevateks siia maailma ju loodigi!
Ma olen emotsionaalne ja pillin iga asja peale, aga nii palju lihtsam on need emotsioonid välja lasta ja siis naasta oma toimetuste juurde. Mu närvikava on selle eest mulle nii tänulik! Ja ma tunnistan ausalt endale, et olen uskumatult andekas inimene.
Mis siis nii fantastilist minus on? (Ja ka sinus, mu kallis neuroeriline naine, kes sa seda loed!)
1. Probleemide lahendamine
Minu meelest on naised üldse fantastilised probleemide lahendajad – alustame sellest. Kui lisada sinna veel ämbritäis neuroerilisust, siis kõik liigub välkkiirelt ja mööda teid, mida keegi teine poleks osanud nähagi. Autistidel on rohkem neuroniühendusi ning ATH-d saavad dopamiini loominguliste probleemide lahendamise kaudu.
ATH-d ei ole laisad, nad on väga efektiivsed. Kui miski on väga keeruline, mõttetu ja ajakulukas, siis ATH-d leiavad viisi, kuidas neid protsesse palju lihtsamaks muuta.
Niisiis, ettevõtted – soojalt soovitan kuulata oma neuroerilistest naistest tiimikaaslasi!
2. Loomingulisus
See pole mingi saladus, et olen terve elu olnud kunstnik ja sellest elatunud. Minu jaoks on see viis ennast väljendada ja teistega sidestuda.
“Aga mina ei ole üldse loominguline ju…”
Haha, ma olen seda oma neuroerilistelt klientidelt palju kuulnud… ja siis vaikselt selgub ikkagi, et nad koovad, tikivad, teevad küünlaid, kirjutavad luuletusi, maalivad ning unistavad oma värvikas maailmas. See, et sa pole oma loomet rahaks vahetanud, ei tähenda, et sa pole loominguline. Meie pea vajab väljundit ja loovus on kõige tervislikum viis sellele pudrule mingi kuju anda.
Maailm vajab su kunsti – päriselt ka!
3. Mustrite tuvastamine
Ma olen üsna kindel, et läbi ajaloo on igasugused nõiad ja ennustajad olnud (ja on) neuroerilised naised, sest me märkame korduvaid mustreid. Enamasti alateadlikult – see annabki sellele maagilise efekti.
Mustrituvastus võib olla nii matemaatiline kui ka psühholoogiline: ettevõtte süsteemides vea leidmine või inimkäitumismustrite märkamine.
See tekitab meis muidugi meeletut ärevust ja vaidlusi teistega:
“Anna ikka sellele inimesele/olukorrale võimalus – sa ei tea kunagi, kui hästi see võib minna!”
Kogemus ja mustrituvastus aga väidavad teistmoodi. Kui me õpime seda kuulama, siis suudame vältida üsna nõmedaid olukordi – ning lahendada probleeme juba ennetavalt!
4. Laiema pildi nägemine
See on minu jaoks kui kuld taldrikul. Jah, see ajab mind tihti hulluks, kuidas teised inimesed ei ühenda asju ära. Aga seda enam pean kasutama seda oskust enda ja oma kogukonna arendamiseks.
Kuidas inimesed ei näe, et meie kasvav vaesus on otseselt seotud miljardäride järjest suurema rikastumisega? Kuidas kliimasoojenemine on praegu suurim probleem? Kuidas poliitikute rumalad tülid on selleks, et tõeliste probleemide eest tähelepanu ära juhtida?
Igal juhul! Pole vahet, kui närvi ma nende probleemide peale lähen – see ei lahenda midagi.
Ma pean keskenduma oma andele ja tööriistadele, mida saan kasutada: kunst, mu sõna ja kogukond.
Laiema pildi nägemine võib tähendada väga erinevaid asju: suhete lahendamine keerulises peredünaamikas, ettevõtte kasumlikkuse ja protsesside arendamine suure tiimiga, oma tootele või teenusele õige sihtrühma leidmine jne.
Me katsetame peas läbi erinevaid võimalusi ja tulemusi – nagu males.
Ainult et sageli on raske teistele selgeks teha, et me oleme oma peas kõik need variandid juba läbi mänginud, nii et võib vahele jätta need läbikukkunud!
5. Väärtuspõhine elu
Ma tahan end põrandale kerida looteasendisse, kui pean tegelema millegagi, mis ei too väärtust kellegi ellu – ei minu, mu kliendi ega mu sõbra. See tundub paljudele nagu mingi ajusüsteemi viga, aga tegelikult on vastupidi – kui me saame midagi päriselt paremaks muuta, siis me teeme seda sellise kirega, et hoia alt!
See on nii uskumatult äge, kuidas neuroerilised inimesed minu ümber mõtlevad kaasa ühiskondlikul tasandil.
Isegi kui töö ei ole selles vallas, siis hobid ja vaba aeg on: paljud loovad kunsti, osalevad kogukonna sündmustel, tegelevad heategevusega või vähemalt elavad teistele kaasa sotsiaalmeedias.
Niisiis, kallid neuroerilised naised: kõige tähtsam on leida, mis on sinu tugevused, ning kogu fookus sinna suunata.
See võtab aega ja katsetamist, kuid reaalsus on, et keegi teine ei saa seda tööd meie eest ära teha.
Jah, sa oled väsinud. Täiega väsinud…
Aga mida rohkem suunad oma energiat asjadesse, mis sinu omamoodi aju õnnelikumaks teevad, seda rohkem leiad väärtust oma elus.
Ja palun – ära alahinda ennast: sinus on siiralt nii palju ägedat!
Mis sa tunned, et on just sinu tugevused?