Kool, trenn, kodutöö, joonistamine, magamine. Väsinud, kurnatud, ülestimuleeritud, ärev, hirmul. Lähen kooli ja saan jälle kahe. Kahes, kolmes, seitsmes aines. Tundidepikkune õppimine iga päev ei anna tulemust, ja ma tahaksin ainult joonistada. Mõtlen oma fantaasiamaailmale, kuhu tahaksin põgeneda—nendele värvidele, nendele tegelastele.

Kell 7 on äratus, mis on liiga vara. Koolis on liiga erk valgus, külm ja vali müra. Ma olen liiga väsinud. Eelmise õhtu õpitust pole midagi meeles ja loen minuteid, kuni saan toolilt püsti hüpata ja minema joosta. Vahetunnid kärarikkas koridoris on lihtsalt kiireks uinakuks või visandamiseks. Koju kõmpides mõtlen hirmuga kodutööde laviinile, millest ma aru ei saa. Matemaatikat ma ei oska. Füüsikast ei saa aru. Ajalugu ei adu. Keeli ei mõista. Ma vist tõesti olen maailma kõige lollim inimene. Kõik teised saavad ju hakkama—miks mu pea midagi ei haara? Ma tahan ainult joonistada. Fantaseerin, et ühel päeval on see õudus läbi ja ma saan rahus kunstnik olla. Täiskasvanud ainult kaagutavad ümberringi, kuidas need aastad on mu elu parimad. Ma mõtlen vaid: kui masendav peab su elu olema, et see oli su elu tipphetk?

Vaba aja veedan DeviantArtis ja YouTube’is, vaadates erinevate kunstnike töid, elulugusid ja projekte. Kuidas brändid teevad koostööd kunstnikega ja loovad maailma unikaalseid ja põnevaid asju. Mulle on jäänud arusaamatuks, mida koolis tuupimine mulle annab. Kui ma küsin, miks neid asju vaja on, saan vastuseks ainult: “Lihtsalt on vaja.” Aga milleks? Mis see vajadus on? Ma armastan loomingulisi probleemilahendusi, aga keegi ei taha mu loogikale vastata. “Kunsti pole sul kunagi elus vaja, aga matemaatikat läheb. Sul pole kogu aeg kalkulaatorit taskus.” Ma näen numbreid nagu merelaineid—mustrid, mis liiguvad, on visuaalselt toredad, aga mingit infot nad mulle ei anna. Ma ei oska neid kokku panna ning valemid on lihtsalt numbrite ja tähtede puder. Täiskasvanuna sain teada, et diskalkuulia on diagnoos. Aga kogu ülejäänud aja uskusin, et mu aju on prügi.

Aga ühte teadsin ma kindlalt: kui ma kooli ära ei tee, siis mul pole tulevikku. Siis tätoveeritakse mulle otsa ette, et ma olen loll, ja ma ei saa tööd ega võimalusi elus. Ma ei osanud selle vastu vaielda, sest mul puudus arusaam ja ettekujutus tööst. Ma teadsin, et tööd ma teha ei taha, aga kõik ütlesid, et ilma selleta ka ei saa. Nii ma orjasin võlgu ennast—vaimse tervise, une ja psüühika arvelt. Nüüd tagasi vaadates ei saa ma aru, miks me oma lastega nii teeme. Kool, trenn, huviringid, kodutööd—see stressi- ja ootustelaadung, mille me neile peale paneme, on ajuvaba. Millal saavad lapsed hingata, teha vigu, avastada enda iseloomu ja huvisid? Me kardame nii hullult, et lapsed leiavad ise, kes nad tahavad olla ja mida teha, et me lihtsalt orjame nad ära. Pole vahet, mis vanuses sa oled—sa pead ise oma vead tegema. Lapsevanemate töö on olla see pehme padi, kuhu turvaliselt kukkuda. Turvalisest perest pärit lapsed õpivad läbi selle protsessi ka ise endale padjaks olema.

Selle asemel häbistavad paljud vanemad hoopis oma lapsi nende valikute pärast, lootes, et see suunab neid nende unistuste poole, mille vanemad on neile loonud. “Sa oled nii andekas, aga jube laisk. Kui sa paneksid sama energia matemaatikasse, mis sa paned joonistamisse, oleksid su hinded korras!” Paljud neuroerilised lapsed on seda juttu oi kui palju kuulnud. “Võta ennast lihtsalt kokku ja suuna oma energia õigesse kohta.” Selle asemel, et toetada lapse annet ja siirast huvi, häbistatakse see maha, arvates, et see aitab teda suunata ja arendada seda, mis vanemate jaoks tähtis on.

Kahjuks see uskumus juurdus ka minu sisse ja jälitas mind täiskasvanueas. Kuigi protestisin kohe pärast gümnaasiumi oma haridusteekonna jätkamise vastu ja suundusin kunsti, jäi uskumus alles: ma pean pühendama kogu oma energia ühele asjale ja tõestama maailmale oma väärtust. Nii surusin agressiivselt oma tätoveerimiskarjääri—töötasin 5–7 päeva nädalas, joonistasin öösiti, reisisin, osalesin tattoo convention’itel, käisin guest spot’imas jne. Kõik muu tundus segajana sellest, kelleks ma pidin saama. Sest ma pidin kellekski saama. Sest kui ma ei suuna oma energiat ühte kohta, siis kes ma olen?

Aastaid hiljem, kui sain lõpuks oma autismi ja ATH diagnoosi, sattusin termini “multipotentialite” otsa (eesti keeles “multiandekas”?). See oli minu jaoks täiesti uus ja arusaamatu kontseptsioon, mis oli tihedalt seotud neuroerilisusega. “Jack of all trades, master of none” oli mantra, mida ma kartsin, aga tuleb välja, et see on ainult osa pikemast ütlusest: “Jack of all trades, master of none, though oftentimes better than master of one.” See kontseptsioon keeras mu peas rattad vastupidises suunas käima! Mida rohkem hakkasin teiste loomeinimeste kohta õppima—nende tausta ja loomeprotsessi mõistma—seda rohkem sain aru, kui tähtis on mu ajule teha erinevaid asju, mis esmapilgul pole üksteisega seotud. Kunstnikud peavad kogema elu, et saada inspiratsiooni, lahendada probleeme ja luua kunsti. Aga mind sunniti terve elu kunstist eralduma—nagu oleksid reaalained ja loogika ühes maailmas ning looming ja kunst teises. Tegelikult on see kõik üks ja sama! See Venn-diagramm on ring! Loomingulised inimesed peavad kogema elu erinevaid tahke, lahendama erinevaid probleeme, kohtuma erinevate inimestega ja katsetama erinevaid valdkondi, et tuua see kõik kokku ja luua ühiskonnale midagi uut ja unikaalset—ning väljendada seda kunstis.

Olgu see Andy Warhol, Frida Kahlo, Matisse või Da Vinci—suured nimed, suured näited, aga see annab edasi idee: kunstnikud, kes katsetasid, kogesid ja kannatasid, et tuua oma elu visuaalsesse pilti ja jagada seda maailmaga. Nad nägid maailma palju laiemalt kui ainult ühe dimensioonina. Meie elukogemus on kunst. Ja see tõesti ongi nii diip!

Minu huvi tätoveerimise, maalimise, skulptuuri, moe, sisekujunduse, meemide, autode, tsiklite, vabasukeldumise, koerte ja veel miljoni muu asja vastu peegeldab mu sisemaailma. Ma olen neuroeriline ja nagu säraküünal, kes põleb eredalt ning toob ka teistele rõõmu. Elu on nii lühike, maailm pakub nii palju ja minu roll neuroerilise kunstnikuna on seda kogeda ja loomena kajastada.

Ärge toppige oma lapsi purki. Visake need seemned mulda ja vaadake uudishimuga, mitte hirmuga, mis imeolevus sealt välja kasvab!