See lugu on nagu hea unenägu mis kuidagi läks omasoodu ja ärgates oli loll irve näol. Ühesõnaga, joonistanud olen ma niikaua kui ma ennast mäletan aga täpsema punkti, kus see asi täiesti käest läks, oli siis kui ma olin 13 ja sain endale jõuludeks oma esimese pisukese Wacom Bamboo graafikalaua. Enne seda joonistasin ma paar aastat hiirega paintis ja siis ka programmis nimega Gimp. Kuidas ma hakkama sain, seda ma ei tea, aga kui see tablet kätte sai siis oli peetis kah. Öösel sai joonistatud kella kolme-neljani nii, et ise ka aru ei saanud kuhu see aeg läks. Koolis ma väga terav pliiats ei olnud ja kuna ma vahetasin palju koole, siis polnud mul ka miskit sõpruskonda, nii et kogu vaba aeg läks loomingu peale.
Paar aastat edasi hüpe gümnaasiumisse, mis juhtus olema Inglise Kolledž. Kui kõik teised arutasid mis uhkesse inglismaa ülikooli nad sisse astuvad, siis mina ikka joonistasin. Küsimuse peale, mis ma pärast kooli edasi teen, oskasin vaid õlgu kehitada ja iniseda midagi suunas “EKAsse vast…”. Reaalsuses ei olnud mul poolt aimugi, sest illustreerimist Eestis ei õpetata ja huvi välismaal elamise vastu puudus. EKAsse maalikunsti ega graafilisse disaini sisse ei saanud, sest ema soovil ma sisse astusin aga vaeva ma ei näinud sellega (sorri mom).
Ükskord sõbra juures olles aga küsisid mu sõbra vanemad, et ega ma pole mõelnud tatoveerimise peale, pildid ju nii kiftid! Ausalt öeldes ei olnud. Ei teadnud midagi ma sellisest elustiilist. Mäletan, et olin 16 kui sattusin street mirror expole rock cafes ja ma lahkusin sealt enamvähem klomp kurgus sest nii hirmus tundus mulle see kõik: raske rock-muusika, valjud masinad, süvenenud kliendiga-ühte-põimunud tatoveerijad (mainin, et see aasta tatoveerisin sellel üritusel ja võitsin ka 2 auhinda ja pole see üritus midagi hirmsat) Kasvanud olin ma totaalses roosas mullis, muud elu ma väga näinud polnudki kui kool-kodu-trenn-msn. Aga ma võtsin ennast kokku ja saatsin paarile tatoveerijale oma joonistuste portfoolio, kelle ma googeldades leidsin. Ainuke nendest kes vastas oli Kaili Aavik, kelle juurde ma kiiresti jutule sain ja kelle juurde ka õppima jäin. Vanust oli siis 18! Seda, kust ma selle julguse sain, et esimestele inimestele tegema hakata, ei mäleta aga mäletan hästi seda, et kuradi hirmus oli ja käsi värises ka. Kuus aastat hiljem tundub see ikka kõige ägedam ala millega tegeleda ja kui inimesed küsivad, millega ma tegeleks kui ma poleks tatoveerimise peale saanud, siis ma jään vastuse võlgu. Kahjuks paralleeluniversumisse mu silmad ei näe.
Aga mida sinu ema sellest arvab??
See päev kui ma läksin koju ja julgesin lõpuks rääkida, kus ma oma vaba aja veedan, sain ma siukse peapesu ja monoloogi, et tema tütar küll kriminaalide ja narkomaanidega koos aega veetma ei hakka aga paari aastaga ta siiski leppis mu “õnnetu” saatusega. Ta vist sai aru kui ägedad kliendid mul tegelt on!
