Kuidas Auschwitzis tätoveeriti?

1.  Aprill võtsime mehega ette teekonna, et avastada lähi-Euroopa riike ja lõpuks jõuda külla oma heale sõbrale Slovakkias. Kuigi tee peale oleks jäänud päris mitu tattoo-salongi mida oleks tahtnud külastada, siis meelega üritasime pigem mõtted töölt eemal hoida ja teha korralikule turistile kohaseid asju. Kuigi reis oli väga muljeterohke, tahan ma rääkida ainult ühest konkreetsest külastusest: nimelt olime mõlemad soovinud elu jooksul külastada Auschwitzi vangilaagreid. Sealt tuli mul ka võimalus kirjutada tätoveerimisest meile täiesti võõras vormis: vangide tätoveerimine nendes laagrites ja tehnikad mis nende peal kasutati. Hoiatan juba ette: postitus pole nõrganärvilistele.

Me mõlemad oleme palju filme ja dokumentaale vaadanud, üht teist ka raamatutest lugenud Auschwitzi kohta aga kui lõpuks seal olime, ei osanud me absoluutselt ette kujutada mis tundeid ja emotsioone see koht meis esile toob. Hommikul vara minnes oli ka suhteliselt vähe inimesi mis andis ruumi kujutlusvõimele. Nähes neid “eluruume”, gaasikambreid, mahalaskmis-seinu, piinakambreid ja poomistalasid tekkis absoluutne ahastus ja mõistmatus, kuidas selline massipsühoos sai toimuda Euroopa lähiajaloos. Ladude kaupa jalanõusid, juukseharjasid ja naiste juukseid tõi klombi kurkku vihast.

Auschwitz on ainuke vangilaager, kus kasutati inimeste identifitseerimiseks tätoveeringuid. Arvestades neid inimeste masse oli täiesti uskumatu, kui punktuaalne süsteem neil oli, et teada täpselt, kui palju inimesi laagrisse on tulnud, kes on kättesaamata veel ja kes on surnud. Just nende viimaste jaoks kasutati tätoveerimist, et hiljem surnukeha tuvastada. Gaasikambrisse saadetuid ei tätoveeritud: ainult neid kes olid piisavalt tugevad töötamiseks. Algne tehnika mis natsid kasutasid oli eriti ebainimlik: metalsed templid ogadega, igaühel oma number peal. Need pandi ritta ja löödi vangile rinda, pärast mida hõõruti veritsevasse haava tint sisse.

Natsid hiljem mõistsid, et see süsteem on liiga aeglane ja otsustati hakata kasutama algelisi tattoo-masinaid millel oli 1-2 nõela. Sealt edasi tätoveeriti numbrid käe varrele. Kõik töölaagritesse suunatud vangid said tätoveeringud, välja arvatud saksa vangid keda hoiti eraldi aladel. Tätoveeringutega kaotati ära inimeste nimed ja identiteet, iga vang oli kõigest number ja statistika valvurite jaoks.

 

Minu arvates on Auschwitz koht, kuhu peaks minema iga inimene vähemalt korra elu jooksul. Peale selle, et see on absoluutselt tähtis mäletada ja mõista mis siis toimus, tekitab see meeletu tänutunde selle eest, kuhu ja millal me oleme sündinud. Peame hoidma ja armastama teisi meie ümber, kasvatama mõistmist ja haritust.