Üks pühapäeva hommik pidime ärkama kell 6.30, et võtta sammud Tartu poole, et külla minna Moonile. Sellest tuleb üks pikk ja valus päev. Minule!
Mõtlen küll ja mõtlevad ka kliendid, et tätoveerija on ju iga päev selles protsessis sees ja teab iga nüanssi mis sellega kaasas käib. Teate, mina arvan, et see teebki kõige hullemaks asja: ma olen näinud igasuguseid reaktsioone ja ma arvan, et tatoveerijad jätavad need kõige hullemad meelde nii, et kui ta ükskord ise nõela alla jõuavad tulevad need kõik vuhinal mälusoppi tagasi. Vähemalt minul on tunne, et see nii on.
Idee, et ma tahaks tervet oma selga ükspäev ära teha, tuli ma arvan kuskil 5 aastat tagasi: kui ma ükspäev õige tätoveerija leian, siis teen ära ka. Mul käib see teistpidi: leian õige tegija, tuleb ka see õige disain. Käisin see aasta Street Mirror Expol ja pärast internetis ürituse galeriid vaadates leidsin hullult kifti töö minu jaoks täiesti tundmatu nais-tatoveerija poolt: Mooni Treier. Ma olin igasuguste tätoveerijatega enne oma selja-tööst rääkind ja ei tulnud neilt seda entusiasmi mida ma ootasin. Nii et ma olin ka valmis seekord, et äkki ei taha temagi aga Mooni oli hullult elevil ja ootas mind kohe külla! Õnne täis käisin konsultatsioonil ja ka sealt jäi igatpidi positiivne kogemus. Mooni on tohutult tore ja soe inimene, kellega suheldes jäi mul kohe tunne, et teda saab kindlalt usaldada.
Kavandiga sujus meil koostöö libedalt, paari muudatusega sai valmis mu ideaalne seljapilt! Paar kuud ootamist ja käes oligi kauaoodatud 13 jaanuar. Tallinnast Soulmarki salongi jõuda rongiga on ülimõnus: 1 tund ja 50 minutit rongiga, 7 minutit rongijaamast jalutada ja oledki kohal. Vahepeal olid salongiruumid majas liikunud ja vau! Uued ruumid näevad fantastilised välja: loft-stiilis salong on mega avar ja hubane ja nii nii stiilne. Tundsin ennast kohe nagu kodus. Ma olen korralik steriilsuse pedant ja seal lihtsalt õhkas puhtuse järgi.
Mis siis ikka, alustasimegi kohe: Moonil oli stencil välja prinditud õiges mõõdus ja pärast paari katset oli see juba ideaalselt peal. Otsustasime teha seljatöö ülemise osa enne, kuna alumine osa tuleb täitsa tagumendi peale ja ma kannan talvel 3 paari pükse, siis see tätoveeringu osa ei saaks mitte kuidagi paranetud. Selle jätame suvesse. Siiski on väga palju teha ning jooned tuleb maha saada.
Istusin tooli ja olin sama närviline nagu kõik mu oma kliendid enne esimest joont. Teadmatus tapab, ei tea ju mis tunne on. Kui Mooni tegema hakkas siis tuli ilusti meelde kui madal ikka mu valulävi on. Huvitav on jah, selline tunne, et keegi puuriks hamba-auku seljas aga mingi ime läbi suutsin 2 tundi ära istuda, kuni nälg peale tuli ja siis veel 4 tundi. Siis hakkasime Mooniga üksteise võidu ohkima, sest mõlemale tuli lõpuks väsimus peale. Kõik peale paremapoolse krüstanteemi sai valmis, see jääb järgmiseks korraks ja äkki saab juba veidi värvi ka vahele.
Aga tätoveerimine minu jaoks on ikka väga valus. Tellisin endale leedust sellist toodet nagu dr. Numb: järgmine kord loodaks seda juba käiku lasta. See töötab kõige paremini siis, kui nahapinda on juba tätoveeritud. Piirjoonte puhul polnud sellest tootest mingit kasu. Õnneks enamus tuttavad tatoveerijad keda ma tean on samasugused lumehelbekesed nagu minagi, nii et väga halvasti ma ennast ei tunne. Ja no 6 tundi läbi mingi ime ma ju vastu pidasin!
Õhtul rongiga tagasisõit oli väsitav, sest terve päev võitlemist andis tunda: kerge palavik ja korralik uni võtsid mu keha üle. Koju jõudes kukkusin kohe voodisse ja magasin õndsat und hommikuni. Kuigi hommikul tundsin ennast ikka veel veidi väsinuna, ei olnud see võrreldav eelmise õhtuga. Jään järgmist sessiooni ootama!
